22/02/2018

„Suvi“


Oskar Luts
„Suvi“

I ja II. Pildikesi noorpõlvest
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Kujundanud Jaan Jensen.

„Suvi“ saab tänavu saja-aastaseks. Nagu Eesti Vabariikki.

„Suvi“ I jõudis lugeja kätte 1918. aasta lõpul ja aasta pärast järgnes sellele „Suvi“ II. Nagu Eesti populaarsemaid raamatuid „Kevade“ on ka „Suvi“ rahva lemmik läbi paljude aastate. Eelkõige raamatuna, aga ka filmina.

Pole mingit vajadust hakata „Suve“ ümber jutustama. Olgu igal selle blogi lugejal oma „Suve“-mälestus. oma kujutlus tegelastest, võib-olla täiesti isiklik, iseenda mõttevälgatustele toetuv, võib-olla raamatu illustratsioonidel põhinev, võib-olla filmilik. Me ju armastame neid tegelasi, sest neis on justkui midagi meie sügavamast olemusest.

Õhtulehest sattusin lugema mälestusi, kuidas Lutsul tulid „Suve“ kirjutades tegelased silme ette, ta ajas nendega juttu ja naeris. Kui vaja – nuttis. Kirjutama tõusid ta kolme-nelja ajal hommikul, istus laua taha, võttis pliiatsi või bambusest pliiatsipikendaja otsa surutud pliiatsijupi kätte ja kirjutas. Mis sellest pliiatsijupist paberile sündis, seda oleme enamasti kõik lugenud.

Paar tekstinäidet:

„ „Sind teretan ma, kodumaa päike!“ ütleb ta. „Siin, kodumaal, paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!“
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema, sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.“

„Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.“



17/02/2018

„Neemenimaa muinasjutte“


Petras Cvirka
„Neemenimaa muinasjutte“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Domicėlė Tarabildienė.

Esimesi raamatuid, mille kaudu lapsena Leedumaad tundma õppisin. Eks kõla ju ilusti poeetiline sõna „Neemenimaa“ ja selle maa muinasjutud Petras Cvirka tõlgenduses olid huvitavad ning üsna mitmest aspektist teistsugused kui eesti omad.

Ma ei tea ka praegu, kui palju on Cvirka kirjapandud lugudes ehedat rahvaluulet ja kui palju kunstmuinasjuttudele omast. Küllap leiaks selle kohta andmeid internetist, kuid kas seda ongi vaja. Igatahes oli „Neemenimaa muinasjutud“ paeluv lugemine ja mida rohkemat ongi lapsele vaja, kui hea võitu kurja üle, mõnusaid loomalugusid, imelisi tegelasi ja juhtumisi – kõike seda need lood pakkusid.

Lemmikraamatuks see muinasjutukogu mulle siiski ei kujunenud – paljud lood olid süngevõitu ja tekitasid võõrastust.

Mõned pealkirjad raamatus olnud 27 muinasloost: „Kuldne õunapuu“, „Lapsed ja nende surnud ema“, „Kuidas kuu kummardus tähe ees“, „Kuus hambutut ja kõõrsilm“, „Kukk Laulik-Kikereekur ja tema pojad“, „Kuidas eeslist sai kohtunik“... Eks ilmne juba neistki muinasjuturaamatu temaatiline mitmekesisus.

Loetust tuli ka teadmine leedu haldjatest ja nõiamooridest, keda laumedeks kutsuti, ning leedu Pikrist Perkunasest.

Tekstinäide raamatu lõpus olevast „Naljamuinasjutust“:

„Sedaviisi olin kõik ära jaganud ja kolistasin tühja vankriga üle välja. Järsku kuulsin – hüütakse:
„Tädike, tule siia!“
Vaatasin – lapsed karjatavad sigu ja on tee äärde lõkketule teinud. Sõitsin sinna, astusin vankrilt maha, istusin tule äärde ja soojendasin ennast. Korraga nägin – karjased põletasid mu sälukese kanepist saba, saba põlemisest kuumenes ja sulas aga üles ka mu vahast sälg. Samal ajal olid tulnud sead ja pannud nahka mu naerist vankrikese. Olin jäänud kõigest ilma. Mul oli veel mett sarvekeses, limpsisin ka selle tühjaks. Mis veel järele jäi – see olgu teile külakostiks!“


Väga hoolega kujundatud raamatu illustratsioonid olid põnevad, neil kujutatud inimesed ja detailid ühtaegu Eesti omadega sarnased ja neist erinevad. Praegu, täiskasvanuna, leian, et need on meisterlikud kunstiteosed, kuid endiselt olen arvamusel, et lasteraamatusse veidi masendavad.





* Petras Cvirka (12. märts 1909 – 2. mai 1947) oli leedu kirjanik, mõnda aega ka Kirjanike Liidu esimees. NSV Liidu postmark (1959) Cvirka portreega tähistas tema 50. sünniaastapäeva.

* Domicėlė Tarabildienė (9. mai 1912 – 8. sept 1985) oli leedu kunstnik, graafik ja skulptor, keda pärjati rahvakunstniku tiitliga. Leedu postmark (2012) tema portreega tähistas kunstniku 100. sünniaastapäeva.

Petras Cvirka „Nemuno šalies pasakos“ (1948).

09/02/2018

„„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“ – Nukitsas ilmunud lugu


Panen nüüd siia täies mahus oma teksti, mis ilmus Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakirjas Nukits detsembris 2017 (lk 18-20).

Kuidas see lugu sündis ja mida kord aastas ilmuv Nukits endast kujutab, sellest olen varem kirjutanud ka siin blogis ühes vahemärkuse-postituses: http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee/2017/12/vahemarkus-nukitsas-tutarlaps-linnast.html Igatahes on tegemist lastekirjandust käsitleva toreda ajakirjaga, mille lugemist soojalt soovitan.

„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut
Linda Järve, ajakirjanik

Minult on sageli küsitud, miks ma blogin ja kas see on nagu kutsehaigus või sõltuvus – ajakirjanik ei saa kirjutamist kuidagi maha jätta. Vastan siis enamasti, et trenn. Enese vormishoidmine nii mõtlemise kui kirjutamise seisukohast. Pensionil olles kirjutan ju harvemini kui noil ligi neljakümnel aastal, mil igapäevast ajakirjanikutööd tegin. Aga ei tahaks töntsiks ja nüriks jääda.

Blogimisega alustasin 2008. a, kui ajakiri Elukiri palus mult lugu vanemaealistest blogijatest. Et sel teemal kirjutada, otsustasin ka ise blogimist proovida. Esimest blogi „Kruusatee” (http://iltaka.blogspot.com), mis nüüdseks on põhiliselt kultuuri- ja kirjanduseteemaline, olengi tollest ajast alates pidanud. Sellele on lisandunud teisigi.


Minu praegused kirjatööd ei piirdu siiski ainult blogimisega. Lisaks lehelugudele on mult viimastel aastatel ilmunud kaks raamatut: „Eestimaa ilu” (Kentaur, 2008), mis sisaldab lugusid meie kultuuriinimestest, ja „Nooruse lugu” (Petrone Print, 2017), milles meenutan aega 1984–1994, mil olin ajakirja Noorus peatoimetaja, ja annan ülevaate Nooruse ajaloost.

Aga Nukits tahtis teada, kuidas sündis mu vanade raamatute blogi „Tütarlaps linnast” (http://tutarlapslinnast.blogspot.com).

„Kruusatees” kirjutan enamasti hiljuti loetud raamatutest, aga „Tütarlaps…” sündis tahtmisest kirjutada vanadest raamatutest – nendest, mida lugesin lapsepõlves ja noorusaastatel, täpsemini siis 1949–1970. Mõnevõrra tekitas mus esialgu ebalust see, et niisuguses blogis tuleb kirjutada ka nõukogudeaegsetest laste- ja noorteraamatutest, millest mitte kõiki praegu hea meelega ei vaadata. Mõned neist raamatutest on aegunud ja unustatud või riigikorra vahetumisega meelega kõrvale jäetud, ometigi oli toona ka sellistest teostest võimalik iva leida. Selliste raamatute näiteks on mu blogis „Pavlik Morozov”, „Stalinlik sugupõlv”, „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” jt. Paljud aga on aegumatud – aastate jooksul üha uuesti ilmunud ja tuttavad ka noorematele inimestele.

Tahtsin ka näidata, et noil ammustel aegadel, mil ma laps ja noor olin, ei olnud me n-ö metslased, nagu praegused noored mõnikord ehk arvama kipuvad, vaid lugesime rohkesti ja tihti ka väga kvaliteetset ja huvitavat kirjandust.

21. mail 2013 alustasingi blogiga, mille nimeks sai „Tütarlaps linnast” – laenatuna Ljubov Voronkova jutustuselt, mis mulle kunagi väga meeldis ja mille kohta on ka blogi esimene postitus. Olingi ju toona Nõmme aedlinna tüdruk, kes väga armastas lugeda.

Sageli tavatsetakse küsida, missugused raamatud – kas üks või mitu – on lugejat elu jooksul kõige rohkem mõjutanud. Olen siis enamasti mõtelnud, et raske vastata, sest kindlaid lemmikuid on mul vähe, aga niisuguseid, mis on mõjutanud ja mõjunud eri eluetappidel, on küllaga. „Tütarlapses…” otsustasin teha juttu neist, mida lugesin kõige vastuvõtlikumas eas ja mis tasapisi, aabitsast alates, moodustasid selle kihi, kuhu tuhandetest hilisematest lugemistest elu- ja raamatutarkust kogunema hakkas.

Vanematele lugejatele on blogis kirjapandu ehk mõneti nostalgiline meeldetuletus, noorematele on võib-olla mõni asi uudiseks ja mõni teine tundub jälle nii lootusetult vana(nenu)na, et teadasaamine, mida toonased lapsed ja noored lugesid, äratab imestust ja võõristust.

Hästi palju raamatuid olen elu jooksul ära andnud, kinkinud, jaganud, müünud. Blogisse jõuavad põhiliselt need, mis mul praegugi kodus riiulites ja virnades alles on. Tahan igas postituses ka illustraatorite tööst ettekujutust anda ning omaenda raamatutest on pilte kõige lihtsam skännida. Veel olen püüdnud raamatumuljetele lisada kirjaniku ja illustraatori lühitutvustuse, võimalusel ka foto. Praeguseks on blogis üle 270 postituse. Et lugejatel oleks lihtsam neis orienteeruda, selleks olen teinud ka raamatute loetelu pealkirja järgi. Blogilugejate arv on igas kuus umbes viie tuhande ringis.

Nüüd veidike „Tütarlapse…” populaarsematest postitustest selle aasta septembri seisuga. Esimesed kolm raamatut on läbi aastate kindlalt püsinud oma kohal. Tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmide” kohta (3722 lugejat). Teisel kohal on Mark Twaini põnevad Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused (808), kolmandal meie oma kodune ja väga kaunis rahvaluulekogumik „Üle õue õunapuu” (496). Järgnevad Puškini luuletus „K***” („Kui ime jäi see tund mul meele”), Tagore’i „Aednik” ja „Gitandžali”. Palju on Google’i abil otsitud Ralf Parve lasteluuletusi, eriti „Ohakat”. Hoolega on loetud postitusi veidi täiskasvanulikumatest teostest: Saint-Exupéry „Inimeste maa” ning Akutagawa jutustused „Tihnikus” ja „Rashōmon”, aga ka meie oma Juhan Smuuli vahva koeraloo „Meremees Murka” ja Oskar Lutsu jutukese „Pungad” kohta kirjutatut.

Lapsepõlves olin lugejana kõigesööja ja raamatuneelaja. Ka ei hoolinud ma sellest, et mõni raamat sattus kätte minu vanuse jaoks liiga vara. 1958. aasta märtsis ilmus ajakirjas Pioneer lugu minu keskmisest suuremast lugemishuvist ja kodusest raamatukogust. Õppisin siis viiendas klassis. Loo kirjutas lastekirjanik Silvia Truu, pildid tegi juurde tollane tuntud fotograaf Salomon Rosenfeld. Kui lugu ilmus, oli piltide juures üks ootamatu vahva asi – tollal väga populaarne lasteraamatute illustreerija Asta Vender oli mulle joonistanud raamatumärgi. Koolitüdruk sammub raamatuhunnikuga mööda loogelist teed, raamatud on nöörikesega kokku seotud, sõlmeotstes sõnad „Ex Libris”. See eksliibris vaatab mulle praegugi lapsepõlveraamatutest vastu.

Hea lasteraamat peaks olema eelkõige põnev. Tegelased peaksid suutma panna noort lugejat endaga kaasa mõtlema ja tegutsema. Parim variant on see, kui tegelased oleksid kuidagi eeskujuks. Neil peab olema mingi loomuomadus, mida lugeja tahaks endas kasvatada, mingi tarkus, mida ta tahaks omandada.


Minu jaoks on enim meeldinud žanriks kindlasti olnud muinasjutud. Neis on enamasti peidus palju kullateri. Praegusaja pelgus, et muinasjuttudest võib laps halba õppida, on minu arvates sageli seotud sellega, et lastevanematel pole aega ja viitsimist lastele loetut seletada, sellest rääkida. Minul vedas oma vanematega: nad armastasid kirjandust ja vestlesid loetust meelsasti, kinkisid mulle igasugusteks tähtpäevadeks raamatuid.

Ka on suur vedamine, kui laps kohtub hea raamatukoguhoidjaga, kes juhatab teda raamatute võlumaailma, laseb riiulite vahele, soovitab lugemisvara, õpetab bibliograafia alustõdesidki. Umbes viieaastasena hakkasin koos sõbratar Marinaga käima Nõmme raamatukogus, mis asus siis Õie tänaval vene kooli kõrval. Raamatukogus olime lausa tundide kaupa, sest meil oli raamatukogujuhataja Hilda Kallikule ja tema kolleegidele palju küsimusi, millele nad lahkelt vastasid. Raamatukogu kaks tuba muutusid aastateks nagu meie teiseks koduks, kus saime kõike vaadata, uurida, ise laenata ja isegi raamatukogu külastajaid teenindada. Sellestki olen oma blogis kirjutanud, nagu ka oma kirjandusõpetajatest.


Üsna tihti on mind rõõmustanud vastukajad niihästi blogi kommentaarides, teiste blogides, „Tütarlapse…” Facebooki-leheküljel kui ka erakirjades. See tähendab enamasti, et blogimuljed on kellegi hinge puudutanud, tema kunagisi raamatukohtumisi meelde tuletanud ja äratundmisrõõmu tekitanud. Nii oli see näiteks Silvia Rannamaa „Kadri” ja Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta” puhul. Kommenteerijad on väga erinevas vanuses. Hästi on meeles tore pikem kiri tänavu meie hulgast lahkunud tuntud folkloristilt, akadeemik Arvo Krikmannilt, kes kirjutas pärast minu meenutuste lugemist Ralf Parve lasteluuletustest ning jagas ka teisi oma lapsepõlve vahvaid lugemismälestusi. Paraku oli ta need kirja pannud oma lähedaste jaoks ja ei andnud luba neid avaldada.

Müstilist „miskit”, mis lasteraamatutes paelus, hakkabki inimene sügavamalt mõistma palju aastaid hiljem lapsepõlves loetule tagasi mõteldes. Siis alles tuleb taipamine, kui leidlikud olid toonased kirjutajad oma raamatute karakterite ja tegevuste loomisel.