Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

14/08/2017

„Imeflööt“


Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.




Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.





Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).

04/08/2017

„Külalapsed“


Nikolai Nekrassov
„Külalapsed“

Kogust „Valik luuletusi“
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

Kui päris aus olla, siis sellest luulekogust ma „Külalapsi“ veel väga tähele ei pannud. Küll aga meeldis mulle selle värssjutustuse järgmine väljaanne 1954. a, samuti August Sanga tõlkes, aga nüüd juba Ants Viidalepa värviliste piltidega. Kahjuks ei ole mul seda raamatukest enam alles, seepärast on siin üksnes selle internetist leitud kaanepilt, siinsete mõtiskluste lisaks aga on valikkogu illustreerinud Dementi Šmarinovi mustvalged pildid.

1861. a elas Nekrassov Grešnevo külas (mis kuulus luuletaja suguvõsamõisale Volga kaldal, 20 km Jaroslavlist) ja kirjutas seal juuli algul ühe oma kõige tuntumatest luuleteostest, mis vene keeles kannab pealkirja „Крестьянские дети“. Sealtpeale oli see luuletus kõikides koolilugemikes kogu Venemaal ja hiljem NLiidus. Seda õppisid ka Eesti NSV koolilapsed.

Luuletus on väga ilus ja südamlik. Algab poeedi ärkamisest heinaküünis, kus:
„… on ase täis päikesekiiri.
Nii mõnus on lesida – lahe on rind“
, kuid siis ootamatult:

„… korraga väljas on sosin ja sahin,
näe – seinapraos teraste silmade kee.
Seal segi on sinised, pruunid ja hallid  –
nii lilledest kirendab niit.
Need muretud silmad on minule kallid,
suurt usaldust, headust loen siit.
Hing alati muutub nii lihtsaks ja vagaks
ilmsüütute pilkude all.“


Kui kirjanik teeskles, et magab edasi, hakkasid lapsed isekeskis sosistama, kuni märkasid, et tal on silmad avatud ja panid:
„...plehku kui tuul.
Nii vilja seest vahel, kui ligined huupi,
vurr! varblaseparv tõuseb lõikusekuul.“


Siit kasvab välja luuletaja meenutus oma lapsepõlvest, sellest ajast, mil küla ja mõisa läheduses asuv maantee oli kõiksugu töötavat rahvast täis, aga külalapsed elasid oma elu, uidates seenil ja karastades end jõe vilus voos. Kuid kogu aeg on neil lastelgi kukil paratamatu vajadus tööle hakata. Nii meenutab kirjanik kohtumist tillukese koormavedajaga, kes:
„käppkinnastes suurtes, poolkasukas härmas,
kui pöialpoiss muinasloost näis“
, aga ometi oli vaid rasket tööd tegev laps.

Nii jõuabki poeet taas töö ülistuseni, mis on tema loomingus sage:

„Siis mängige! Kasvage, rõõmsad ja vabad!
Seepärast te mängudemaaks
ju ongi need kasinad nurmed ja rabad,
et jäädavalt armsaks need saaks.
Et kasvuea pärand jääks ikka te hinge,
et töötavat elu te halvaks ei peaks!
Ees juhtijaks nooruse luule – nii minge
ja elage kodumaa heaks...“


* Nikolai Nekrassov (Николай Алексеевич Некрасов; 10. detsember 1821 – 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.
Pilt valikkogu tiitellehelt.

* Dementi Šmarinov (12. mai 1907 – 30. august 1999) oli vene kunstnik ja kunstiõpetaja.

Николай Некрасов „Крестьянские дети“ (1861).

01/08/2017

Vahepala: minu uus raamat „Nooruse lugu“ ilmub augustis

Ma ei ole tavaliselt oma ühe blogi postitusi teise kopeerinud, aga mõnikord on siiski sellest ka erandeid. Seekordne postitus on üks neist eranditest, sest kopin siia kogu täiega oma postituse blogist Kruusatee. Blogide lugejaskond on ju mõnevõrra erinev ja tahaksin oma uudist ning rõõmu kõigiga jagada.

* * *


EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni oma blogis Kruusatee  vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest annab teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin Kruusatee blogis  „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.


Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat eilsest müügil, paberraamat ilmub ka kohe-kohe.