07/10/2017

“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”


“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”
Valimiku koostanud Erna Normann ja Herbert Tampere.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Jaan Jensen.
Värvilised vahelehed: Helga Jõerüüt.

Nüüdseks on sellest raamatust ilmunud mitu väljaannet, milles ka keelepruuki õgvendatud, näiteks on setust saanud seto. Siin kirjutan siiski nii, nagu oli mu lapsepõlveraamatus.

Saatesõnades tutvustasid koostajad setu muinasjuttude vestmise tavasid. Enamasti olevat seda tehtud ennejõulusel ajal, sagedasti neljapäeva ja laupäeva õhtutel, mil tööd ei tehtud. Koos olid naabrid ja tuttavad, kes nautisid heade jutustajate esitusi. Uusi lugusid kuuldi ka teekäijatelt, kes öömajale jäid, nagu rändkaupmehed, kerjused jt. „Olid öömajalised venelased, jutustasid nad vene jutte. Mõni vene keelt oskaja kõneles teistele lood eesti keeles ümber.“ Setu juttudes on palju slaavipärast.

Lisaks rikkalikule sõnavarale, alliteratsioonile ja assonantsile  kasutatakse setu muinasjuttudes palju rütmistatud proosat ja retsitatiivse lauluviisiga esitatavaid laulujätke. Nende viisikeste noodidki on raamatus lisaks illustratiivsetele vöökirjadele ja mustritele. Kujunduselt oli see „Marjakobar…“ sarnane populaarse ja kauni „Üle õue õunapuu“ väljaandele. Oli see taotluslik või juhuslik sarnasus, seda ei oska ma öelda.

Kogumikku valitud muinasjutud olid pärit Teaduste Akadeemia ja Kreutzwaldi-nim kirjandusmuuseumi käsikirjalistest rahvaluulekogudest.

Need jutud ja lood on väga mitmekesised, alates avaloost „Kolm lambakest“ kuni lõpujutuni  taadist, eidest ja vahakarva kanast. Üldse oli muinasjutte 28, lisaks ka sõnaseletused. See on tore lugemine ka praegu, täiskasvanueas. Niisamuti on illustratsioonid, eriti Helga Jõerüüdi värvipildid,  ikka endiselt armsad ja meeleolukad.




Üks tekstinäide uudishimutsejatele ka, muinasjutust „Üle nurme pulmas“:
„Tuhkapusija ei olnud ahne, andis vanemale vennale vaskse hobuse, vasksed riided ja esimese nooriku. Teisele andis hõbedase hobuse, hõbedased riided ja teise nooriku. Endale jättis kuldse hobuse, kuldsed riided ja kõige ilusama nooriku.
Nii elavad nad tänase päevani.“


* Helga Jõerüüt (9. mai 1925 – 27. november 2011) oli eesti graafik.
 

02/10/2017

„Tuhk ja teemant“

 
Jerzy Andrzejewski
„Tuhk ja teemant“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Poola keelest tõlkinud Ruth Karemäe.
Kujundanud Hugo Hiibus.

Võib-olla peaksin selle blogipostitusega ootama tänase õhtuni, mil ETV2 näitab filmiklassika sarjas taas kuulsa Andrzej Wajda 1958. aasta filmi „Tuhk ja teemant“ („Popiół i diament“), mis minu sugupõlve jaoks oli üks tippfilmidest, mis meid mõjutas, mille peategelased vaimustasid ja iidoleiks kujunesid.

Maciek Chelmicki rollis astus üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski, noorte jaoks toonast põlvkonda sümboliseerinud ebajumal. >>>

Aga film ja sellele aluse andnud kirjandusteos on erinevad. Seda nii sisult kui mõjult. Seetõttu ei hakka ma siin filmimuljeid raamatu omadega kõrvutama.

Jerzy Andrzejewski romaan „Tuhk ja teemant“ (1948) on minu jaoks selle esmalugemisest alates olnud raamat elu mõttetusest, asjata elamisest ja lootusetusest. Isegi sellele vaatamata, et romaanile pealkirja andnud read 19. sajandi poola romantiku Cyprian Kamil Norwidi luuletusest „Kulisside taga“ just elumõttest räägivad.

Romaani 10. peatükis loeb Maciek neid ridu surnuaias hauaplaadilt:
„Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,
nii üle elad sa neid raskeid aegu;
veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks
või kaotad sellegi, mis on sul praegu?
Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,
mis tormirajus lendab kuristikku?
Või tekib teemant alla tuhasadu
ja kannab võiduvilja igavikku…“

See on omamoodi igavene olla ja mitte olla küsimus, mille lahendamiseks romaani peategelasel Maciekil on aega ainult mõned päevad vahetult Teise maailmasõja lõpus. Lahendus on traagiline.

Tsitaat romaanist:
„Maciek ei leidnud endale mingit õigustust. Kõik rääkis tema vastu. Pime solidaarsus, millest kõneles Andrzej? Au ja truudus kuni lõpuni, isegi vastu enda äratundmist? Maciek tajus, et kõikidest neist tõdedest ja seostest kõrgemal on inimeses veel üks tõde, mida on õnnistatud palju tundlikuma ja püsivama õigluse mõõduga. Ja äkki vapustas teda hämmastus. Kuidas võis juhtuda, et ta kahel ööl oli hoidnud oma embuses Krystyna keha, tundmata seejuures hirmuvärinat? Talle päeval julgesti silma vaadanud, temaga rääkinud, olnud õnnelik? Kuidas oli ta julgenud talle avaldada oma armastust? Kuni tänase päevani oli kogu tema elu kulgenud eri teid pidi. Ühel neist ta tappis, teisel oli sõber ja seltsimees, kolmandal juhuslike tütarlaste kallim. Uus elu? Esmakordselt mõistis Maciek, et elu on üksainus. Ei ole olemas vana elu ega uut elu. Miski ei kao elust jäljetult ja ühtki tegu ei saa teha olematuks.“

* Jerzy Andrzejewski (1909–1983, fotol kõrval) hakkas varakult tegutsema ajakirjanikuna. Tema esimesed novellid ilmusid, kui ta oli 17aastane, 1938. a ilmunud esimene romaan „Südame käsk“ aga sai Poola kirjandusakadeemia auhinna. 1958. a ilmus eesti keelde tõlgituna tema jutustuste õhuke valimik „Kuldne rebane“, mis oligi mu esimeseks tutvuseks tema loominguga.

* Zbigniew Cybulski (1927–1967, fotol ülal) oli erakordselt populaarne poola näitleja. Publiku lemmik paljudest filmidest, teatri- ja telelavastustest. 8. jaanuaril 1967 püüdis ta filmivõtetelt koju sõites Wrocławi raudteejaamas hüpata juba liikuma hakanud rongile, kuid kukkus vagunirataste alla ja suri tund aega hiljem haiglas.
Fotod internetist.

Jerzy Andrzejewski „Popiół i diament“ (1948).

25/09/2017

„Keskpäevavalgus“


Raimond Kaugver
„Keskpäevavalgus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kunstiliselt kujundanud Vive Tolli.

See ei olnud lasteraamat ega ka noortele mõeldud. Aga mulle teismelisena pakkus Raimond Kaugveri esimene romaan  „Keskpäevavalgus“ mitmel põhjusel suurt huvi. Esiteks oli selles juttu trammitöötajatest, aga tollases Tallinna Trammitrustis töötasid nii mu ema kui ka isa. Teiseks tundis mu isa raamatu autorit, oli temaga koos töötanud ja teadis teose saamislugu, mis oli meil kodus mitu korda kõneaineks olnud. Kolmandaks olin just nii vana, et mind huvitas ka peategelase Kristjani armuvalu, õnnetu armastus oma naise Anne vastu ja kiindumus kaunisse Leeliasse. Leelia oli mu meelest väga kõlav ja ilus naisenimi.

Mõni aasta hiljem ilmunud järg „Igapäevane leib“ (1964), milles jutustajaks on Anne, mulle enam nii palju pinget ei pakkunud.

„Keskpäevavalguse“ tollases tutvustuses öeldi:
„Romaani peategelane, Nõukogude ameest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.“

Selle tee kirjelduses aimub juba Kaugver kui tulevane menukirjanik.

Üks tsitaat „Keskpäevavalgusest“:
„See on jumalagajätt osaga oma elust – nagu teekäijal, kes on kõndinud kaks aastat valerada ja seisab nüüd uuesti samal teelahkmel, kust ta algas. Ta pole kadunud, ei. Aga kaks aastat on tühjalt astutud – ainult selleks, et vanasse kohta tagasi jõuda. Kaks aastat on käidud – ja jõudu on kulutatud. Ning uuele rajale tuleb astuda väsinumana ja vanemana, kui see rada vajaks.“

* Raimond Kaugver (1926—1992) oli eesti kirjanik.
Foto „Keskpäevavalguse“ ümbriselakalt.