20/11/2017

„Tublid loomad“


Felix Kotta
„Tublid loomad“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Felix Kotta oskas lastele kirjutada ja tema loomavärsid jäid kauaks meelde, kohati meenuvad veel praegugi, ligi 70 aastat hiljem. Ei saanud ju jääda ükskõikseks, kui:

„Maja loomad kõik on mures:
kuri koer üht kiisut pures.
Kassipojal valus käpp,
paisteski üks väike näpp.

„Kui ei tooda kohe arsti,
väikseke võib surra varsti,“
kajab otsus ühine:
„Haigus pole tühine.“

Kuulus arst on Tsuk Tsuktsuk.
„Kes toob arsti?“
„Mina, kukk.“


See värsslugu oli laste seas väga populaarne ja paljudel peas, ka raadiost loeti seda sageli, nagu teisigi Felix Kotta loomavärsse. Loomad olid neis ju nagu inimeselapsedki,  kes aitasid hädasolijaid, pidasid lugu sõprusest, elasid ja mängisid lustakalt ja said ühiselt üle igast viperusest.





Muide, kaks aastat hiljem ilmus samalt kirjastuselt „Tublid loomad“ samade illustratsioonidega ka venekeelsena Valentin Ruškise tõlgituna.

Nüüdseks on „Tublid loomad“ uuesti  ilmunud palju kordi ja peaks olema hea tuttav ka praegustele lastele. Kuid luuletaja tegi vist veel oma eluajal seda ümber, sest need versioonid, mida viimastel aastatel olen raadiost kuulnud, erinevad sõnastuse poolest minu lapsepõlve aegsest.

* Felix Kotta (25 /12/ juuni 1910 – 11. okt 1963) oli luuletaja ja lastekirjanik. sündis Tartus, aga 1913. a rändas perekond Siberisse Tomski oblastisse. Hariduse omandas Siberis ja Leningradis, töötas Tomskis ja Novosibirskis, 1944. a asus elama Tartusse. Luuletama hakkas 1926. a, alguses põhiliselt küla- ja kolhoosielust.  Lastele kirjutas  värsiraamatud „Räägib Mati“ (1949), „Vaat, mis juhtus“ (1951), „Kaheksas sügis“ (1952) jt. Tegeles ka tõlkimisega, näiteks eestindas ta Puškini „Muinasjutud“ (1949).
Foto: EKBL,1975.

* Ilmar Linnati pilte selles blogis.

07/11/2017

„Leiutise saatus“


Nikolai Lukin
„Leiutise saatus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud R. Mägi ja O. Põhjamäe.
Illustreerijat ei ole märgitud.

Kaldun arvama, et see raamat on mul kodus alles jäänud tema igavuse tõttu. Häid raamatuid pannakse ju ikka riiulites ja kappides ettepoole, et need paremini kättesaadavad oleksid ja need kuluvad suure lugemise tõttu vahel isegi narmendamiseni. Viletsad raamatud jäävad tahapoole, kuskile kaugemasse nurka, ununevad ja tänu sellele puutumatusele kipuvad vahel säilima.

Olgu sellega, kuidas on, aga seda raamatut ma ei salli. Küllap sattus see mulle esmakordselt kätte ka liiga lapseeas, mil ma selles kirjutatut üldse ei mõistnud (aga paradoksaalsel kombel oli venekeelse esmaväljaande ilmutajaks 1951. a just üleliiduline lastekirjanduse kirjastus Detgiz), samuti polnud keemia mu lemmikainete hulgas, kuigi Mendelejevi portree tundsin illustratsioonidel ära.

Nüüd seda romaani uuesti sirvinuna olen endiselt seisukohal, et ei soovita seda lugeda, kuigi seda tol ammusel ajal klassifitseeriti teaduslik-fantastilise kirjanduse hulka ja ulme peaks ju enamasti alati põnev olema.

Põnevad on üksnes mõned illustratsioonid, aga illustraatorit ei ole raamatus märgitud, mis annab põhjust arvata, et ta oli Stalini ajal põlu all. Siis anti niisugustele inimestele kirjastustes kujundajatena küll vahetevahel tööd, aga selle töö teostajana neid ei märgitud. Võimalik on ka, et illustratsioonid võeti Detgizi venekeelsest väljaandest ja sel juhul on nende autoriks kunstnik Nikolai Kotšergin.

Romaan käsitleb teadlaste unistust toota õhust ja veest süsivesikuid ehk suhkrut ja leiba ilma taimede vahenduseta, lahendades sellega inimkonnale jaoks olulise toidupuuduse probleemi. Raamat ilmus vene keeles 1951. a, eestikeelse väljaande järelsõnas ütleb autor, et kirjutas seda kaks ja pool aastat ning kavatseb teemaga veel edasi tegelda. Romaani teine väljaanne, sisuliselt täiesti uus redaktsioon ilmus vene keeles 1958. a.  Eesti keelde jäi see õnneks tõlkimata.

Too eestikeelse väljaande järelsõna peegeldab üpris täpselt stalinlikke hoiakuid nõukogude ja maailma teaduse suhtes. Lukin kirjutab ka, et romaani peategelase Lissitsõni loomisel kasutas ta mõnda seika teadlase Nikolai Tšernitsõni elust ja ei suutnud vastu panna kiusatusele teadlase uuringute kirjeldamise kõrval kajastada tsaari-Venemaa Donbassi kaevurite rasket elu.

Samuti on romaanis olulisel kohal Lissitsõni katseid jätkanud nõukogude teadlased. Tekstinäiteid ma siia ei pane, lihtsalt pole mõtet aega raisata, sest need on üsna õõnsad.

* Nikolai Lukin (1907-1966) oli elukutselt mäeinsener, kes muu hulgas töötas aastaid kullakaevanduses. Hiljem Donbassis söekaevandustes, kus ta hakkas tegelema päästetöödega kaevandusõnnetuste puhul ja juhatas Venemaa vastavat päästeteenistust. Tegeles leiutamisega. Sõdis, kuni sai 1945. a Budapesti all raskelt haavata. Kavatses kirjutada ka teist teaduslik-fantastilist romaani „Ookeanid, mis on ees“, kuid ei jõudnud seda lõpetada. Selle tegevus toimunuks kogu maailmas ja kajastanuks mõtet, et nii ülerahvastumine kui ka nälg ei ole inimkonnale ohtlikud, sest loodusvarasid jätkub aruka majandamise korral paljudeks aastasadadeks.

 Николай Лукин „Судьба открытия". Детгиз, 1951.

03/11/2017

„Lugusid loomadest“


Ernest Seton-Thompson
„Lugusid loomadest“

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Ester Heinaste.
Illustreerinud Sándor Stern.

Vaatasin varsti ilmuvate raamatute nimekirju ja leidsin, et Varrakult on peatselt tulekul Ernest Thompson Setoni loomalugude raamat, mis on 1971. a ilmunud väljaande kordustrükk.

Seda jutukogu kohe ilmumise järel lugedes olin juba täiskasvanu, aga küllap oleksin neid paeluvaid lugusid nautinud isegi suurema kaasaelamisega millalgi teismelisena. Loomad on neis väga inimlike iseloomujoontega, vaprad ja väärikad, lugejale sügavasti hinge pugevad. Esindatud on hõberebased, hobused, hirved, koerad, hundid, karud, kassid, ilvesed, jänesed, koiotid jpt, lisaks veel lindudest varesed, kaeluspüüd, kirjatuvid, varblased ja tihased – kokku 20 lugu. Seda võib sõna otseses mõttes pidada väga heaks kogupereraamatuks. Meil kodus on see mitme põlvkonna poolt ära loetud.

Tekstinäiteid:
„Valgekaelus ei saanud talle oma häda kurta, ent seda ei olnud vajagi. Doomino mõistis, milles oli asi, ja toimis nii, nagu toimib ainult kõige õilsam sõber: võttis Valgekaeluselt ta koorma, läks tema jälgi mööda tagasi, jahikoertele vastu. See ei tähendanud, et ta tahtis ennast ohvriks tuua, ei – ta lihtsalt tundis endal olevat küllalt jõudu selleks, et koerad kaasa jälgedelt kõrvale meelitada ja juhtida nad ära kaugemale, nii et Valgekaelus saaks rahus koju minna.“ („Doomino. Hõberebase elulugu“)

„Ilmselt ei soovi see trubaduur enam uut südamedaami. Tema laulud on pigem sõjalaulud: habemeajaja avastas, et kui ta tahab Randylt välja meelitada kõige kaunimaid viise, tuleb talle puuri pista lõhkumiseks mitte kanaari linnu, vaid isavarblase topis. Kui siis topisel veel suur must laik kurgu all on, näitab Randy üles vaimustust, mis kasvab päris inspiratsiooniks.“ („Tänavalaulik. Isavarblase seiklused“)

„Vana hunt lamas rahulikult kõhuli maas ning vaatas liikumatute kollaste silmadega minust mööda kanjoni suunas ja edasi üle tasandike – tema tasandike; ka ei liigutanud ta ainsatki lihast, kui ma teda puudutasin. Kui päike loojus, oli Lobo liikumatu pilk endiselt preeria poole pööratud. Oletasin, et öö tulekul hakkab ta oma kaaslasi kutsuma, ja valmistusin nende vastuvõtuks. Lobo aga oli juba kord äärmises hädas neid hüüdnud, mitte ükski ei olnud tulnud, ja enam ta neid kutsuda ei kavatsenud.“ („Lobo, Currumpaw' kuningas“)

1971. aasta väljaandel oli ka sisukas järelsõna populaarselt vene laste- ja looduskirjanikult Vitali Biankilt ja Nikolai Sladkovilt (arvatavasti seda kordustrükki ei panda), kes rõhutasid, et esimesena maailmas astus Seton-Thompson avalikkuse ette juttudega, mille kangelasteks olid tõelised loomad ja linnud, kelle tundmaõppimisele ta pühendas kogu oma elu ja keda ta tundis, mõistis ja armastas.

Nad kirjutasid muu hulgas: „Ta ei kartnud kirjeldada elu metsades, mägedes ja preerias niisugusena, nagu see on, kõige ta julmusega. Lugude lõpul tema loomadest kangelased sageli hukkuvad. Ent selline on elutõde, ja kui me ei taha lastest halemeelseid tossikesi kasvatada, ei tohi me seda nende eest varjata. Kõik selle elujaatava kirjaniku kangelased on niivõrd täisverelised, et kui väga traagiline nende surm ka ei oleks, kaob see võimsa maise eluhoovuse varju ega jäta iialgi väljapääsmatusse ummikusse sattumise tunnet.“

* Ernest Thompson Seton ( 14. aug 1860 – 23. okt 1946) sündis Inglismaal šoti pere kaheksanda pojana, kuid 1866. aastast elasid tema vanemad Kanadas. Ta sai väga loodusesõbraliku hariduse, huvitus indiaanlastest ja skaudiliikumisest, läks seejärel elama USAsse, kus hakkas kirjutama loomalugusid. Nii Kanadas kui USAs uuris ja kaitses ta loomi. Setonit on nimetatud ka üheks esimeseks ökoloogiks.  
Foto internetist.

* Sándor Martin Stern (25. jaan 1924 – 24. juuni 2017) oli Eesti raamatuillustraator, loomamarkide kujundaja ja maalikunstnik. Tema vend Károly Stern oli Tallinna Loomaaia direktor ja Sándorit on paljud loomaaia külastajad seal joonistamas näinud. Vaata ka: http://tallinnzoo.ee/memoriam-sandor-martin-stern/

Ernest Seton-Thompson „Lobo, the King of Currumpaw and Other Stories“, „Animal Heroes“.