08/07/2013

"Jutustus tõelisest inimesest"


Boris Polevoi
"Jutustus tõelisest inimesest"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954.
Tõlkinud Karl Kivi.

Siinne postitus pole niivõrd ammustest lugemismuljetest, kuivõrd minu kohtumisest "Jutustus tõelisest inimesest" peategelasega. Sain selle raamatu kingituseks tema ilmumisaastal, kuid ei mäleta muljeid lugemisajast ja ei saa öelda, et loetu oleks mulle tohutult meeldinud. Põnev, seda küll, kuid küllap nõnda rasked raamatud mõjuvad lapsehingele pigem masendavalt kui tiivustavalt. Aga koolis sai see kohustusliku kirjandusena üksipulgi läbi arutatud, peategelasele kaasa elatud.

Järgnev tekst on minu lugu "Maresjev ei söönud siili" ajakirjast Elukiri, nr 4, 2007 (mida minu teada internetis ei ole).  Meie kohtumisel 1983. aastal andis Aleksei Maresjev mulle kaasa oma fotod ja kirjutas neist ühe taha oma parimad soovid. Üks neist fotodest on siinse teksti juures. Kummaline mõelda, et sellest kohtumisest on praeguseks möödunud 30 aastat.

Maresjev ei söönud siili

Need raamatud, mida minu põlvkond koolis kohustusliku kirjandusena luges, olid üsna ebaühtlase väärtusega. Oli alati auväärset klassikat, aga väga suur osa rääkis nõukogude rahva kangelaslikust võitlusest Suures Isamaasõjas, nagu siis oli tavaks öelda. Sõda oli olnud alles hiljuti, raamatutes kirjeldatust polnud kuigi kaua aega möödas.

Üks niisuguseid teoseid oli rindeajakirjaniku Boriss Polevoi kirjutatud "Jutustus tõelisest inimesest", mis eesti keeles ilmus 1954. aastal. Seda sai vaadata ka 1948. aastal valminud filmina, kus peaosas oli, kui mu mälu ei peta, selle aja kuulus kinotäht Pavel Kadotšnikov.

Praegu nimetatakse sedalaadi kirjandust didaktilis-parteiliseks, ka lihtsalt ülipunaseks. Aga ometi andis see lugu jalad kaotanud lendurist tema saatusele kaasaelavale lugejale aimu, mida tähendavad vaprus ja ennastsalgavus.

Kui mul 1983. aastal tekkis võimalus Moskvas kohtuda Nõukogude Sõjaveteranide Komitee vastutava sekretäri Aleksei Maresjeviga, kellest Polevoi kirjutas kangelaslendur Meresjevi nime all, ei jätnud ma seda kasutamata. Põnev oli raamatust tuttavat meest oma silmaga näha. Niisuguseid lendureid, kes on suutnud lennata, vaatamata jalgadest ilmajäämisele, on maailma lennunduse ajaloos ülivähe.

Aleksei Maresjev 1983. a. Foto erakogust.
Hoogne ja uudishimulik

Sõjaveteranide komitee valge-kollasekirju hoone asus Moskvas Kropotkinskaja metroojaama kõrval. Maresjev töötas selle teisel korrusel mitte eriti suures toas. Hiiglasliku poliitilise gloobusega kirjutuslaua tagant tõusis hoogsalt mees, keda võinuks pidada pigem viiekümneseks kui seitsmekümnele lähenevaks. Reibas käesurve, naerukad tumedad silmad.

Mulle jäi ta meelde sõbraliku ja väga vilkana. Kiirelt suundus ta kapikesel oleva kohvikannu juurde, kallas mulle ja endale kohvi, liikus nii ruttu, nagu oleks tal all kaks tervet jalga, istus siis oma kirjutuslaua taha, vaatas mulle pikalt otsa ja ütles: "Nüüd räägime..."

Siis meenusid mulle Polevoi sõnad tema kohta: "Ta oli nähtavasti nende hulgast, kes armastab inimesi, keda vastupandamatu tung kisub vestlema uue inimesega ja sellelt ilmtingimata kõike järele pärima, mida too teab... Ta nagu mõtles valjusti, unustades jutukaaslase täiesti, kuid rääkis huvitavalt ja kujukalt. Temas tundus peent vaimu, teravat mälu ja suurt head südant."

Tookord rääkisime kõige rohkem rahust. Võitlust rahu eest pidas ta oma sõjajärgses elus tähtsaimaks. Veel rõhutas ta, et on hea, kui noored küsivad palju - järelikult tahavad nad teada ja mõista.

Leidjatele tänulik
Kui hävituslendur Maresjev 1942. aasta märtsis õhulahingus alla tulistati, jõudis ta raskesti haavatuna alles 18 päeva pärast üle rindejoone omade poolele. Ilma Plavni pisiküla kahe hakkaja poisita, Serjonka ja Fedkata võib-olla polekski temast enam elulooma saanud. Serjonkast sai hiljem metsavaht, Fedkast tuletõrjuja, aga Maresjevi juures Moskvas käisid nad sageli. Maresjev ütles mulle, et neil mõlemail on head elukutsed, ja rääkis oma loodusearmastusest, lapsepõlvejõest Volgast ja aastatest, mil oli aidanud ehitada legendaarset Komsomolskit Amuuril.

Pärast seda, kui Maresjevi mõlemad jalad amputeeriti, õppis ta kõndima ja tantsima proteesidel, jätkas pingsate treeningute tulemusena taas lahingulende, tulistas alla veel mitu vastase lennukit. 1943. aastal sai Nõukogude Liidu kangelase nimetuse.

Sugulane sai "kahe"
Polevoi raamatus on mõnigi asi teisiti, kui Maresjeviga tegelikult juhtus. Just sellepärast, et õigustada oma kõrvalekaldumisi tegelikkusest, andiski kirjanik oma tegelasele Meresjevi nime. Maresjev nägi raamatut esmakordselt alles siis, kui see juba ilmunud oli.

"Ma ei ole Polevoilt kunagi küsinud, miks ta kirjutas, et ma tookord metsas ekseldes sõin ära siili ja leidsin tapetud meditsiiniõe välitaskust konservitoosi. Tegelikult ma nälgisin kõik need 18 päeva. Aga ju see tundus kirjanikule uskumatu. Muidu on raamatus kõik enam-vähem nagu oli ja lisaks sellele veidi ka andeka kirjaniku väljamõeldisi," ütles Maresjev mulle oma arvamuse teose kohta.

Ka raamatulenduri armastatu Olga olevat olnud suures osas Polevoi väljamõeldis – kirjanik tahtis luua nõukogude tütarlapse koondkuju. Tegelikult abiellus Maresjev ühe lennuväes töötava neiuga.

Maresjevile ei meeldinud, et "Jutustus tõelisest inimesest" on koolides kohustuslik lugemisvara, sest sel puhul tähendab kohustus sundi. Samas pidas ta kummaliseks, et lapsed  loevad seda raamatut suure huviga. Naerdes rääkis ta, kuidas üks tema noor sugulane oli oma klassis saanud raamatu põhjal kirjutatud kirjandi eest ainukesena "kahe". Poiss polnud teost läbi lugenud, kirjutas ainult kangelaslenduri jutu järgi – nii nagu tegelikult oli. Õpetaja oli seepeale pahaselt öelnud, et raamatus on ju teisiti...

Rõõmutu juubeliõhtu
Nõukogude Liidu lagunemisse olevat juba väga eakas Maresjev suhtunud kurbuse ja kibestumisega, uues elus ei mõistnud ta enam paljutki. Selles suhtes oli ta sarnane teise kuldtähelise lenduri, kosmonaut German Titoviga, keda meenutasin septembrikuu Elukirjas (Elukiri nr 9, 2006).

Oma elu lõpuaastad veetis Maresjev Moskvas väikeses korteris. Ühes oma viimastest intervjuudest kurtis ta, et ravimid on kallid. 2001. aasta 16. mail sai ta südameataki ja viidi haiglasse, kus suri tund aega enne seda, kui Moskvas Vene Armee Teatris pidi algama tema 85. juubelile pühendatud õhtu. Kokkutulnud õnnitlejad said kurvast sündmusest esimestena teada.
 © Linda Järve. Elukiri, nr 4, 2007.

* Boriss Polevoi (Boriss Kampov, 17. [4.] märts 1908 - 12. juuli 1981) oli nõukogude kirjanik, ajalehe Pravda sõjakorrespondent ja ajakirjanik. Elulooliselt huvitav fakt on seegi, et aastatel 1961 - 1981 oli ta populaarse noorsooajakirja Junost peatoimetaja. Lisaks "Jutustusele tõelisest inimesest" on eesti keeles ilmunud tema raamatud "Meie - nõukogude inimesed" (1952), "Sügav tagala" (1961) jt.

Борис Полевой "Повесть о настоящем человеке" (1946)

No comments:

Post a Comment