Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

30/10/2013

"Dr. Lucius ja Luuletaja"


Hella Wuolijoki
"Dr. Lucius ja Luuletaja"
Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, 2013.

Mõtlesin hulk aega, kas kirjutada sellest vastloetud näidendist oma teises blogis, kus aeg-ajalt teen juttu hiljuti loetud raamatutest, või siin, kus on seni olnud kõne all ainult mu lugemiselamused lapse- ja noorpõlvest. Siiski otsustasin "Tütarlapse..." kasuks, sest Hella Wuolijoe näidendit oleksin kindlasti lugenud juba koolitüdrukuna, kui see tolleks ajaks avaldatud oleks olnud.

Hella Wuolijoest endast ei teadnud ma toona kuigi palju, vist isegi mitte seda, et ta päritolult eestlanna oli. Aga raadiost kostsid sageli kuuldemängudena tema "Niskamäe naised" ja "Juuraku Hulda". Neid esitasid meie tolleaegsed parimad näitlejad. Linda Tubini hääl vanaperenaisena on senini kõrvades, samamoodi Herta Elviste Juuraku Huldana. Need olid põnevad ja tugevad naiskujud ja kuuldu meeldis mulle väga. Selle meeldimise tuules oleksin kindlasti ka "Dr. Luciuse ja Luuletaja" juurde jõudnud, seda enam et Juhan Liiv mu lemmikluuletaja oli.

Ja just Juhan Liiv on Wuolijoe 1930ndate aastate alguspoolel kirjutatud näidendi peategelane. Õigupoolest on peategelasi kolm: Luuletaja, dr Lucius ja neiu Eie. Või siis Juhan Liiv, dr Juhan Luiga ja romantiline noor naine, kellesse nad mõlemad armunud on. Aga nii otsejooneline seletus oleks ühtaegu õige ja vale, sest nagu neiu Eie nimes kohtuvad sõna "õis", millest tuleneb tema kutsumine inimlilleks, ja sõna "heie", mis igavikuhämust ajaloori väljendab, nõnda on ka luuletaja ja doktor Wuolijoe sule läbi palju enamat kui lihtsalt andekas värsimeister ja kiretu registreerija.

Näidendi trükki toimetanud prof Jüri Talveti ülisisukast järelsõnast saab teada, et Wuolijoe noorusaastatel kirjutatud "Dr. Luciust ja Luuletajat" peeti kaotsiläinuks, kuigi see käsikiri aastakümneid meie teatri- ja muusikamuuseumis tallel on olnud. Nüüd, mil näidendi kirjutamisest möödas umbes 80 aastat, on aga minu meelest võimalik isegi öelda, et see õrn armastuselugu, millesse kahe pealkirjategelase tugevad tunded tormilisust toovad, ilmub just õigel ajal. Nii palju on selle tekstis meie tänapäevaga haakuvat, nii ajakohased tunduvad mõned ütlemised. Jääb üle vaid soovida, et see ka teatrilavale jõuab.

Mõned tekstinäited:

(Luuletaja:) "Rahvas magab raskelt, hingab väga raskelt. Kevade udu on rõske, rõhub rinda. Kui pääseks kord hingama sügavalt, vabalt. Tuleks tuul ja puhastaks maailma valu ja vaesuse udust. Oh jumal, kui raskelt, kui piinatult hingab väsinud rahvas. Kas teie kuulete, Eie-preili."

"Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!"

"Ja kui ma kõndisin piki kivitänavaid, ma naersin. Keegi ei teadnud, et kuskil on inimlill, kelle käsi on kui õieleheke, millist olen hoidnud oma käes. Ja keegi ei tea, milline õnn see on."

(Dr. Lucius:) "Mina registreerin, konstateerin geeniusi ja nende loomingut, hindan neid, sõelun neid. Olen üldse väga kasulik inimene. Meil  ei ole palju geeniusi. Ma tahan, et nad oma loominguvõime kasutaks viimse tipuni."

"Jah, kaotasin, ja võitsin midagi. /- - -/ Mõtle kui naljaka asja - ühe unelma."

* Hella Vuolijoki (sünd Ella Marie Murrik; 1886-1954) oli soome-eesti kirjanik.
Tema kohta ERR arhiivis (link sisaldab nii minu tekstis nimetatud kuuldemänge 1957. aastast kui ka mitmesuguseid muid saateid).

"Dr. Luciuse ja Luuletaja" kohta vt ka Postimehest: "Hella Wuolijoe suur algus"

2 comments:

  1. Lugesin ka seda näidendit nädalapäevad tagasi. Jüri Talvet saatis teate, et selline raamat on tulemas. Lavastada esialgu ei oskaks, võibolla ei söandaks, kuid lugemisteatrina võiks katsetada. Teinekord tekib just niimoodi teksti elavas ettekandes ka lavastuse idee. Kummalisel kombel sattusin hiljuti uuesti lugema ka "Niskamäe noorperenaist", jättis tugeva mulje. Lugesime seda VHK Teatrikoolis- ka noored olid haaratud. Väga tugev dramaturgia.
    Mis Sa arvad, Linda, kas lugemisteatrile võiks veel publikut leida?Parimate soovidega. Lembit

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest, Lembit! Lugemisteatri publik on vist eelkõige raamatukogudes ja koolides, tundub mulle. Aga ma vastan Sulle põhjalikumalt FB-s.

      Delete