31/03/2014

"Vana kindlus"


Vladimir Beljajev
"Vana kindlus"

Triloogia
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Vanas kindluses olen ma käinud. Kui ühel reisil Kamenets-Podolskisse sattusin (kasutan siinses meenutuses raamatus olevat nimekuju; praegu kirjutatakse selle Ukraina linna nime palju keerulisemalt Kamianets-Podilskyi), siis ei saanud ju kuidagi jätta käimata selles lapsepõlves nii põnevana tundunud raamatu põhilises sündmuskohas. Panen siia ka mõned sellelt reisilt kaasa toodud postkaardid kindluse vaadetega (1984).

Esimene tutvus Vana kindlusega ei alanud mul siiski mitte 1955. a paksu triloogiaraamatuga, millest on siinsed illustratsioonid ja mis mul alles on, vaid kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst 1949. aastal ilmunud "Vana kindlusega", mille oli vene keelest tõlkinud M. Gutmann ja mis sisaldas üksnes triloogia esimest osa. Seda väljaannet mul enam pole ja internetist leidsin ka üsna viletsa kvaliteediga pisikese kaanepildi, mille autor oli vist Heino Kersna.

Kogu triloogiast ma siin ei kirjuta - võib-olla kunagi hiljem teen juttu järgmistest osadest, aga siin piirdun üksnes esimesega, peategelaste gümnasistipõlvega. Jutustuse "Vana kindlus" tegevus toimub niisiis Ukrainas 1930ndate aastate lõpul ning kirjeldab tolleaegsete ukraina koolipoiste igapäevaelu poliitiliselt rahutul ajal.

Peategelased on kolm sõpra: kingsepa poeg Petka Maremuhha, koerapüüdja poeg Józik Starodomski ehk Nugis ja minategelane Vassili Mandžura, trükitöölise poeg. Kohe alguses saab lugeja tuttavaks ka nende lemmikõpetajaga, kelleks on ajalooõpetaja Lazarev, kes oma õpilastega  sageli linnas ringi jalutas ja neile ka Vanast kindlusest põnevaid lugusid pajatas. Kindluse kirjeldust ma siin siiski edasi andma ei hakka, panen siia näitlikkuse huvides hoopiski Vana kindluse internetist leitud plaani.


Kõige tuntum torn oli Paavsti torn (postkaardil kõrval), kus tsaar Nikolai Esimese ajal oli vaevelnud tuntud ukraina vabadusvõitleja Ustim Karmaljuk. Poisid kavandasid koos õpetajaga retke maa-alustesse käikudesse, kuid punased taganesid linnast ja Petljura koos pilsudskilastega oli linnale lähenemas. Kõik edasine ongi sellest keerulisest Kodusõja ajast, põnevatest poistemängudest ja seiklustest, punaväelase mahalaskmise nägemisest ja mõjust, mida see sündmus poiste elule avaldas.

"Vana kindlus" oli praeguste hinnangukriteeriumide järgi mõõtes väga punane raamat bolševike ja petljuuralaste vastasseisudest. Tekstinäiteid ma "Vanast kindlusest" siia ei pane, sest kirjanduslikkusest enam on selle raamatu väärtuseks sisu põnevus ja hoogsus, mida oleks raske juhusliku tsitaadiga edasi anda. Poiste seiklusi oli kirjanik osanud väga huvitavalt kirja panna. Oli ju tegemist tema enda poisipõlve kirjeldusega - triloogia kujutab endast Vladimir Beljajevi autobiograafiat.




* Vladimir Beljajev (3. apr /vkj 21. märts/ 1909 - 11. veebr 1990) sündis Kamenets-Podolskis ja Vana kindlus Dnestri jõe ääres oli tema igapäevane mängu- ja seiklusmaa. Triloogia "Vana kindlus" koosnes kolmest raamatust: esimene osa oligi "Vana kindlus", teine "Dnestri kallastel" ja kolmas "Linn mere ääres". Kõik kolm raamatut kokku andsid pildi ühe nõukogude töölisnoore kujunemisest.

Usun, et praegusaja noorele lugejale jääks see raamat paljuski arusaamatuks ja kaugeks, sest tal oleks ilma põhjalike pikemate selgitusteta raske mõista sündmustiku ajaloolist tausta, seda, kuidas Ukrainast omal ajal kujunes nõukogude vabariik ja missugune oli tolle aja elu.

Vaade vanale kindlusele idast. - Vana kindluse müürid.

Владимир Беляев "Старая крепость". Трилогия. - "Молодая гвардия" 1953.

26/03/2014

"Rembrandt"


Theun de Vries
"Rembrandt"

Romaan
Eesti NSV Kunst. Tallinn 1960.
Tlk vene keelest H. Joasoon.

Sain selle raamatu koolist kingituseks kuuendat klassi lõpetades. See polnud kaugeltki lasteraamat ja ma olen seda aastate jooksul mitu korda uuesti lehitsenud ja üle lugenud, ikka ja jälle midagi avastades.

Haridusfoorumi listis on praegu kõne all teema, miks lapsed loevad järjest vähem. Mõned listlased arvavad, et lugemisharjumuse sisendamiseks on vaja anda lastele lugeda ainult eakohaseid raamatuid. "Rembrandt" polnud minu kui kuuenda klassi tüdruku jaoks kindlasti eakohane lugemisvara, aga tundus mulle väga põnevana. Seetõttu olen veendunud, et loetava eakohasus pole see kriteerium, mis määrab ära, kas lapsed hakkavad lugemisest naudingut tundma või mitte. Olulisemana tundub mulle raamatuga koos kasvamine, loetule järele kasvamine, seejärel loetuga koos kasvamine, kuni jõutakse juba märksa keerukamate käsitluste ja kirjapanekute mõistmiseni.

Raamatute kinkimine oli minu lapsepõlves ja nooruses hea komme. Neid sai koolist - nooremates klassides iga õppeveerandit lõpetades, umbkaudu neljandast klassist alates õppeaastat lõpetades ja neis oli sees kaunisõnaline pühendus, mida vaadates on tore oma kooli ja õpetajaid meenutada. Veel olen saanud koolilapsena palju raamatuid "Sädeme" toimetuselt mitmesuguste võistluste osavõtjana ja uudiste kirjutajana. Ja muidugi kinkisid nii sünnipäevaks kui ka muudeks tähtpäevadeks raamatuid ema ja isa. "Parim kink on raamat!" oli moeloosung.

Theun de Vries ütleb 1956. a kirjutatud pöördumises lugejate poole: "... on see romaan kirjutatud suure tõsiduse ja siirusega, sügava lugupidamisega minu kaasmaalase traagilise saatuse vastu; romaani läbib soov aru saada kunstniku geniaalsusest ja tuua see arusaamine ka teiste inimeste, minu lugejate teadvuseni."

Romaani peategelasteks on nii Rembrandt ise kui ka tema poeg Titus. Poeg isegi rohkem kui isa, sest esimeses kahes raamatus vaadatakse Rembrandti justkui tema poja silmadega, kolmandas on Titus juba täiskasvanu ja tema elu kujutatakse paralleelselt isa omaga. On palju tundeid, palju värve, kuigi selles väljaandes polnud pilte, aga domineerib see Rembrandtile nii omane värvigamma, pruunjas loor, mis ühtaegu katab ja avab tema maale.

Theun de Vries oskas suurepäraselt inimesi kirjeldada. Kõik tüübid on huvitavad, näiteks sobib tuua ilusat kirjeldust väikese Tituse elust vanaema juures, sealsetest inimestest, samuti kooliminekust, kaheksa-aastase poisi koolikogemustest, lahkhelidest teiste jõnglastega ja oma koha leidmist. Tituse ees avanevad ühtaegu nii Rembrandti meisterlikkuse saladused kui ka teadmine, kuidas lapsed ilmale tulevad.

Raamatus on palju surma: sureb Tituse ema Saskia, keda Rembrandt kuumalt armastas, sureb Hendrickje, sureb Titus, sureb Rembrandt... Selle loetelu põhjal peaks romaan olema kurb, aga ei ole. Pigem kumab sellest kirglikku lootust, et ükski elu ja eriti kunstniku elu ei ole olnud asjatu...

Mõned näited sellest tundelisest tekstist:

"Ta ehtis Saskia valge ümara kaela keedega, põimis tema kuldsed lõhnavad juuksed laia ketiga, nii et naise peakene, mis oli veel kaunim kui kunagi, hakkas särava koorma raskuse all nõtkuma. Siis tõi ta naise ette peegli, ja nad mõlemad, noored ja vallatud, naersid üksmeelselt imeliste metamorfooside üle, mis ta naise jaoks välja mõtles.

Nii oli ta noor õitsev sõbratar tema ees iga kord isesuguseis toredais ehteis; ja iga kord visandas ta temast kiirete tõmmetega etüüdi, värisedes kannatamatusest võimalikult rutemini jäädvustada värvide mängu.

Nõnda möödusid nende armastuse esimesed kuud.

Nende võlu närib nüüd Rembrandti südant ja ajuti ta isegi kahtleb, kas see on tõesti tema, see armunud mees seal pildil Saskia kõrval, sädeleva veiniga täidetud pokaal ülestõstetud käes."


"Hommikuti, kui Rembrandt astus oma uude ateljeesse ja hakkas korda seadma pintsleid või puhastama vasest graveerimisplaate, oli tal tihti niisugune tunne, nagu küsiks temalt keegi valjusti: kas inimea kestel võib elada rohkem kui üht elu?

Kõik kordub, mõtles ta niisugustel hetkedel, kuid kordub teisiti, uut moodi, muudetud kujul. Me elame ühe elu teise järel. Meie unelmaist tõuseb elu päevadesse, mis pole veel koitnud. See saavutab reaalsuse maalis, naise embustes, lapse silmades, kelle pilgus me ikka ja jälle tunnetame iseend...

Ning see kustub ühel äikeserikkal ööl. Me ei tea, mis meid ootab tulevikus. Algab pilkasus. Tormid möllavad, jäävad nõrgaks ja vaibuvad. ja kui me vaevaga silmad avame, toob uue hommiku algus meile puhkust. Päikesekiired mänglevad meie näol. Me lebame hinge kinni pidades. Veri tuikab jälle mõõdetult, rütmiliselt meie soontes. Keegi astub sisse. Me tunneme teda, aga mis ajast ja kust? Kuid küsida pole mõtet, sest vastust ei tule niikuinii, ainult võlu hajub..." 


Siinsed pildid on Rembrandti maalireprod internetist:
"Kunstniku poeg Titus" (1657).
"Rembrandt ja Saskia" (1635).

* Theun de Vries (26. apr 1907 - 21. jaan 2005) oli Hollandi kirjanik, kes kirjutas nii luulet kui proosat, ja rahuvõitleja. Friisimaal talupoja perekonnas sündinuna kirjutaski ta palju friisi talurahvast.  "Rembrandt" (1931) kuulub tema tuntumate romaanide hulka. Eesti keeles ilmus 1959. a Loomingu Raamatukogus ka tema jutustuste kogu "Friisi postitõld", mille hollandi keelest tõlkis Rein Sepp. Kogus on neli jutustust: "Foxherne", "Perekonnaportree", "Äpardunud inimene" ning "Jumal ja käsuõpetus". (Kirjaniku pilt on joonistus LR väljaandel ilmunud "Friisi postitõlla" kaanelt.)

21/03/2014

"Pioneeriteater"


"Pioneeriteater"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Kaane kujundaja I. Brüllin.
Tõlkijaid pole nimetatud.

Sisaldas väga mitmesuguseid näidendeid, mida koolide näiteringides tol ajal lavastati. Kõigi näidendite kohta olid ka lavastuslikud juhised. Küllap oli see rohkem kui 400leheküljeline suureformaadiline käsiraamat mõeldud rohkem õpetajatele ja näiteringide juhendajatele, aga millegipärast oli see mul olemas ja ma lehitsesin seda juba enne kooliminekut, tundes alguses loomulikult rohkem huvi piltide vastu.

Näidendid olid enamasti tolle aja vaimus ideoloogilise punasisuga, nagu ma suuremaks saades aru hakkasin saama. Ei mäleta, et minu koolis oleks neid lavastatud, küll võis mõnda neist tollal kuulda raadio laste- ja kuuldemängusaadetes.

Nimetan mõnda: S. Mihhalkovi "Punane kaelarätt" ja "Eriülesanne", A. Mussatovi "Kallihinnaline viljatera", V. Kreps ja K. Mints "Kuulsate kaptenite klubi", T. Gabbe "Meistrite linn ehk muinasjutt kahest küürakast" jt. Ei mäleta, et oleksin neid kõiki lugenud, aga viimatinimetatu, "Meistrite linn" on mul meeles.

Raamatu väärtuseks olid aga põhjalikud õpetused näidendi kujundamiseks, kus käsitleti ka müra- ja heliefekte laval, lisaks veel maske, kostüüme, parukaid ja grimmi.

Omaette alajaotus on pühendatud nukuteatrile, kus leidusid nii näidendid "Mašake ja Karu" ning "Jänes ja Rebane" kui ka "Tšuk ja Gek". Nende jaoks õpetati jälle väga põhjalikult valmistama nukke ja tegema lavakujundust. Nukuteatris olid tollal põhiliselt käpiknukud ja nukuteatri etendused nii koolides kui ka vabaõhuteatrite (kõlakodade) lavadel väga populaarsed. Ka sirmitagune elu köitis lapsi - ikka see vana küsimus: "Kuidas seda kõike tehakse?"

Alajaotuses "Tantsud" oli aga mitmesuguseid hoogsaid rahvatantse: vene, valgevene, moldaavia, hutsuuli, armeenia, tadžiki, adžaro-guriilaste, läti, leedu jt omi koos täpsete tantsujooniste ja nootidega. Samuti leidusid selles tants lintidega ja mäng keppidega võimlemispeo jaoks, ikka koos liikumisjuhendi ja muusikaga. Nii et käsiraamatuna - kuidas seda kõike tehakse? - oli tegemist igatahes väärt raamatuga, mis lastele teatrikunsti põnevaks tegi.



"Пионерский театр", изд. "Молодая Гвардия" 1950.

15/03/2014

"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"


Arkadi Gaidar
"Sõjasaladus"
ja "Trummilööja saatus"
Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Üks esimesi raamatuid, mille kaudu mu lapsemällu kinnistusid kohanimed Krimm ja Kaukaasia, oli tõenäoliselt Arkadi Gaidari "Jutustused". Mitme jutustuse tegevus toimus just Krimmis. Eesti keeles ilmus see suur kogu veel Stalini ajal.

Raamat sisaldab jutustusi "Timur ja tema meeskond" ("Тимур и его команда", kirjutatud 1940. a ja sellest jutustusest kirjutan tulevikus siin blogis eraldi pikemalt, mistõttu sellel praegu rohkem ei peatu), "Sõjasaladus" ("Военная тайна", 1935), "Neljas blindaaž", "Helesinine tass" ("Голубая чашка", 1936), "Las valgustab!", "RSN" (РВС, 1926), "Tšuk ja Gek" ("Чук и Гек", 1939), "Trummilööja saatus" ("Судьба барабанщика", 1939) ja "Suits metsas" ("Дым в лесу", 1939).

Kõik need on kirjutatud suure sõja eel, seepärast on neis omamoodi revolutsioonilis-romantilises stiilis jutustustes palju juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, usust punaarmee võitudesse samuti. Lapsena ma mõistagi ei tulnud selle peale ja ka teadmisi ning kogemusi polnud. Olid lihtsalt põnevad jutud. Praegu, mil nende jutustuste kirjutamisajast on rohkesti vett merre voolanud, on neid ajaloolisest vaatevinklist üpris huvitav taas vaadata.

Sevastoopolit, Kiievit, Krimmi koos Arteki pioneerilaagriga jm praegu päevauudistes väga aktuaalseid kohanimesid kohtab eelkõige jutustustes "Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus". Neist esimeses sõidab energiline Natka Šegalova Krimmi parimasse pioneerilaagrisse puhkusele. Ta on kaheksateistkümneaastane ja ei aimagi, millised seiklused teda ees ootavad.

"Natkale, kes lapsest saadik oli harjunud suplema alati külmas ja kiirevoolulises jões, tundus ujumine soolaseis rahulikes lainetes imelikult kergena. Ta ujus kaugele. Küpressipargid, rohelised viinamarjaistandused, kõverad teerajad ja laiad alleed - kogu see laager, mis oli laotunud võimsa mäe nõlvale, paistis siit, merelt, heledana ja suurepärasena."

"Sergei pöördus ümber. Nähtavasti oli midagi juhtunud, sest ta lõi tuikuma. Ühel ja samal hetkel nägi ta vangitornide raskeid paasikuid, roostetanud ahelaid ja elutu Maritsa tõmmut nägu. Ja veel nägi ta tornide kõrval kuiva teravat rohtu. Ning sellel rohul lamas liikumatult, näoga allapoole ja kiviga meelekoha juures, Maailmarevolutsiooni Esimese Oktoobrilaste Rühma ratsanik - väike Alka.
Sergei sööstis juurde ja tõstis Alkat. Ent Alka ei tõusnud.
"Alka," palus Sergei peaaegu sosinal, "palun tõuse...""


"Trummilööja saatusel" aga oli suur mõju Arkadi Gaidari enda saatusele. Selle jutustuse peategelane 13aastane Serjoža jäi üksi: ta ema oli surnud, isa arreteeritud, võõrasema ära sõitnud. Poisi üksindust kasutasid ära kurjategijad, võimalik et spioonid. Jutustuse lõpus aga taipab poiss tõde ja takistab spioone nende kavatsuste elluviimisel. Ka isa vabaneb ennetähtaegselt.

Tol ajal ei kirjutatud Nõukogude massiteabevahendites arreteerimistest ja läbiotsimistest üldse. Et Gaidar seda oma jutustuses tegi ja tundis arreteeritule kaasa, see oli üsna ootamatu.

"Trummilööja saatus" pidi ilmuma järjejutuna üleliidulises väga suure trükiarvuga pioneerilehes Pionerskaja Pravda, seejärel ajakirjas Pioner ja siis eraldi raamatuna. Kui selle esimesed peatükid aga 1938. a novembris ajalehes ilmusid ja need ka raadios ette loeti, kaebas keegi Gaidari peale. Jutustus keelati ära, hävitamisele kuulusid ka Gaidari teised seniilmunud raamatud. Kuid kolm kuud hiljem saatus pöördus, Gaidari autasustati ordeniga ja hävitatud raamatute asemel otsustati välja anda uued, "Trummilööja saatus" ilmus 1939. a raamatuna.

Siia aga panen ma lihtsalt ühe lõigu tolleaegse Kiievi kohta, kus toimus osa "Trummilööja saatuse" tegevusest:

"...ärkasin vagunikupees alles siis, kui me selgel soojal hommikul mingisugusele ennenägematult kaunile linnale lähenesime.
Mürinal kihutasime üle kõrge raudsilla. Meie all voolas taevassinine jõgi, millel ujusid suured valged ja helesinised aurikud. Oli tunda vaigu, kalade ja vesitaimede lõhna. Kisasid hallid valgerinnalised kajakad - linnud, keda ma nägin esimest korda elus. /- - -/ 


Mäel, järsaku kohal, aga kuhjusid paleedena näivad valged hooned ning heledad, suursugused, tornid. Ja kui meie lähenesime, siis nemad keerasid, asetusid poolpöördesse ja vaatasid üksteise tagant üle võimsate kivist õlgade ning sädelesid helesinise klaasiga, hõbedaga ja kullaga.
Onu võttis mu õlast kinni.
"Mu sõber! Oled sa kangestunud või totraks jäänud? Mina hüüan, sakutan... Pane asjad kokku."
"Mis see on?" küsisin ma otsekui poolunes ja osutasin käega akna poole.
"Ah see? Seda kõike nimetatakse Kiievi linnaks." /- - -/


Kas pimestas inimesi lõunamaine päike või olid kõik riietatud teisiti kui põhja pool - kirevamalt, lihtsamalt, kergemalt, - igatahes näis mulle, et kogu linn sumiseb ja naeratab.
"Kiievlased!" muigas onu, pühkides taskurätikuga laupa. "See on säherdune rahvas! Teda võid peksta, tema aga tantsib ikka edasi!""


Аркадий Гайдар "Военная тайна" (1935); "Судьба барабанщика" (1939).

11/03/2014

"Jutupaunik 1."


"Jutupaunik 1."
EN Kirjanike Liidu juures asuva
Noorte Autorite Koondise koguteos.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Edgar Walter.

Üks minu lapsepõlveaja lastekirjanduse tippteoseid. See imetore raamat sai eelmisel aastal 55aastaseks. Ja mäletan, et kohe, kui "Jutupaunik 1." ilmus, muutus see laste hulgas üheks armastatumaks raamatuks ja suurtegi jaoks oluliseks kirjandussündmuseks.

Tundus ka, et tegijad olid seda koguteost, millesse jagus nii jutte kui ka luuletusi, teinud suure lustiga. Koostaja Heino Väli oli lastekirjanduses juba mõnevõrra tuntud tegija, sest 1957. a oli ilmunud tema jutukogu "Kui vanaema tukastab". Illustreerija oli tollal noor kunstnik, karikatuurimeister Edgar Walter, kelle lõbusad joonistused olid tuttavad igale ajalehe Säde ja ajakirja Pioneer lugejale.

Suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?". Kui seda vaadata, siis on üsna põnev näha, kellest, tol ajal üsna noorest kirjutajast, on tänaseks tuntud kirjanik saanud, olgu siis lastele või täiskasvanutele või mõlematele kirjutaja. Väga paljusid neist ei ole enam elavate kirjas, aga nii mitmedki kirjutavad ka praegu, näiteks Ain Kaalep, Heljo Mänd jt.

Oma esimese jutustusega esines selles kogumikus Jaan Rannap. Juba tuntumad nimed olid Eno Raud, Uno Leies, Harri Jõgisalu, Juta Kaidla ja Silvia Truu.

Aasta enne "Jutupaunik 1." ilmumist oli Silvia Rannamaa alustanud nüüdseks vist küll kõigile tuttava "Kadri" kirjutamist. Nii et ka "Kadri" katkendi esmaavaldamine toimus just selles koguteoses,  kus Kadrit joonistas Edgar Walter, nagu ka "Kadri" esmailmumisel raamatuna 1959. a. (Ja, muide, Walteri nimes pole ma teinud viga, "Jutupaunik 1." kasutab just nimelt W-tähte, mis hilisemates raamatutes on V-ks teisendunud.)

Mäletan, et mulle meeldis tollal üsna hästi Sigrid Kaugveri jutuke "Lapi-Leenu" - tüdruk Mallele tädi Aliide tehtud kaltsunukust, mida Mall väga inetuks pidas, aga millest pärastpoole sai veel tema kõige armsam nukk.

Järgmistest "Jutupaunikutest" teen tulevikus siin blogis ka juttu, aga esimene neist oli ikkagi parim.

Ja lõpetuseks üks nüüdisajal mõnevõrra ootamatuna mõjuv tekstinäide Ain Kaalepilt, kes tol ajal oli juba tuntud luuletõlgete, luuletuste ja artiklitega, kuid kelle kohta autoritutvustuses lubati: "Seni lastele kaunis vähe kirjutanud, on autoril tuleviku jaoks sel alal siiski üht-teist mõttes."

06/03/2014

"Lapsed ja loomad"


Olga Perovskaja
"Lapsed ja loomad"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Peep Lepik.
Illustreerinud Asta Vender.

See kooliealiste nooremale astmele mõeldud raamat sisaldab jutustusi "Diana ja Tomtšik", "Miška", "Määra ja Kulla", "Vaska", "Kekats" ja "Kimmel" ehk lugusid hundikutsikatest, maralist, hobueeslist ja tema varsast, tiigripojast, rebasepojast ning hobusest.

Kõik need lood on autor ise koos oma nelja õega metsateadlase perekonnas üles kasvades läbi elanud, kõiki neid loomi sõbraks pidanud ja seetõttu on raamat kirjutatud suure soojuse ja kaasaelamisega tegelaste suhtes. Seetõttu sai Perovskaja esimene raamat (1925) ka tema kõige tuntumaks raamatuks. Need jutustused lapsepõlvest on ta pühendanud oma vanematele.

Hundipojad Diana ja Tomtšik said elupaiga Alma-Atas väikese maja suures aias. "Aed meenutas kutsikatele metsa. Käik tuli kohe rühikam välja, loomad muutusid julgemaks ja hüppasid põõsaste vahel. Siis sibasid lagendikule, hakkasid mängima ja kadusid jälle aiasügavusse. Nad nuusutasid üle iga põõsa, tutvusid iga puuga. Kui isu mängimisest täis sai, kerisid nad kirsipuude tihnikusse magama. Jätsin nad sinna. Sellesse võssa tõin ma neile lõuna. Kuid seal, kuhu nad magama jäid, oli tühi maa. Hakkasin neid kutsuma. Hüüdsin kaua ja vaatasin ühtelugu aianurkadesse - kas ei tule juba? /- - -/ 

Tundsin rahutust. Ja äkki näen, et otse minu käe juures vahivad põõsastest välja kaks pisikest koonu!... Juba ammu olid nad vargsi ligi hiilinud ja vaatasid, mis ma teen. Küllap nad mõtlesid: "Vaat kus kurt teder, oma nina alla ei kuule mõhkugi." Aga kuidas sa neid kuuled, kui nad ise on niisugused kohmakad trullad, aga astuvad liblikastki vaiksemalt!"

Maral Miška kõige ebameeldivam harjumus oli närida kõike, mis silma hakkas. "Lõpuks kaotati igasugune lootus. Siis märkas ema, et Miška suunurgast ripub välja midagi räbala taolist. Ta astus looma juurde, võttis räbalast kinni ja sikutas. Tõmbas seda peaaegu veerand arssinat välja. See oligi võtmerihm. Poole oli Miška juba nahka pannud, muidugi ühes rihmaga ka võtme. /- - -/  Kõik arvasid, et Miška jääb niisugusest halvastiseeditavast toidust haigeks, kuid tema ei liigutanud kõrvagi. Võti meeldis talle nähtavasti hästi ja ta jätkas samas vaimus."

Vaska aga korraldas sageli korralagedusi. "Lendasime trobikonnas söögituppa ja kangestusime: pidulaual, otse meie magusa piruka kohal, kössitas hirmust roheline külaline. Ta jõllitas õudusega põrandale, justkui läheneks sealt tulivihane mammut. Põrandal aga istus ainult Vaska ja turritas lõbusalt vurre."

"Meil kasvasid mets- ja koduloomad, kuid ühtegi neist polnud vaja nii valvata kui Kimlit.
Kimli seesuguse näotu käitumise pärast tekkis Natašal lasteaias oma kasvatajaga arusaamatus. Nad ei leidnud kuidagi ühist keelt.
"Missuguseid loomi kutsutakse metsloomadeks, missuguseid koduloomadeks," küsiti Natašalt.
"Need, kes kodus elavad, need on koduloomad, aga kes ära jooksevad, need on metsloomad!"
"No nimeta mõni metsloom."

"Hobune," vastas Nataša mõtlematult ja selgitas: "Meie Kimmel jookseb kogu aeg kodust ära."
"No aga kes siis on koduloomad?"
"Koduloomad? Rebane, hunt. Need ei jookse kuhugi. Ainult tikuvad kangesti keldrisse ja kanalasse.""


* Olga Perovskaja (9. apr /27. märts/ 1902 - 18. sept 1961)  oli vene nõukogude lastekirjanik. "Lapsed ja loomad" oli tema esimene raamat, sellele järgnesid veel mitu lasteraamatut. 1950ndatel aastate alguses mõisteti Perovskaja kümneks aastaks asumisele, 1950ndate aastate lõpus rehabiliteeriti. Aastail 1940-1955 olid tema teosed keelu all, neid ei tohtinud lugeda ega levitada, juba trükitud tiraažid hävitati ja uusi ei avaldatud. Pärast rehabiliteerimist kirjutas raskesti haige Perovskaja veel mõned lasteraamatud.

Ольга Перовская "Ребята и зверята", М.-Л., 1925.

03/03/2014

"Kõnelus gloobusega"


"Kõnelus gloobusega"
Ukraina kaasaegset luulet

"Loomingu" Raamatukogu nr 4(428). 1966.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Valinud ja tõlkinud Harald Rajamets.

Sisaldab aastail 1960-1965 ilmunud ukraina luulet rohkem kui 30 luuletajalt. Koostaja ütleb selle luulevihiku saateks, et "pakutav valimik  ei ole lähedalt sugulane neile "akadeemilistele " antoloogiatele, mille saamislugu on vist üldjoontes niisugune, et enne määratakse kindlaks autorid ja valitakse välja luuletused... /- - -/ Selles mõttes on käesoleval juhul tegu metsikuvõitu peenraga meie tõlkeluule iluaias. /- - -/ Ukraina ilukirjandusele üldse, mitte üksnes proosale, on rahvusliku joonena omane teatav romantilisus, selles elavad, võiks ehk ütelda, õige tajutavat elu revolutsioonilise romantismi traditsioonid. Ent ma ei taha ka salata, et see on mulle sümpaatne."

Olen mõned luuletused selle valimiku esmalugemisel märkinud endale rohkem meeldinutena, neist mõnedest paar panen nüüd siiagi.

PEAN
Dmõtrõ Pavlõtško

Ma raamatuid lugema pean,
et pimedaks ei jääks silmad,
ma juttu ajama pean,
et tusast ei jääks ma tummaks,
ma laule kuulama pean,
et mind ei kurdistaks vaikus,
ma palavalt armuma pean,
et rõõm minu juurde tuleks,
ma sõpra nägema pean,
et päev mulle oleks helgem,
ma luuletamagi pean,
et süda rinnas ei lõhkeks,
ma virgalt töötama pean,
et leiva ees poleks häbi,
ma keskööl surema pean,
et hommikul ärgata taas!
/Almanahhist "Den poezii" 1963/

* * *
Borõss Oliinik

Kõik on teada ju: pärast õnne on tusk,
pärast algust on lõpp ju poeemil...
Planeet aga jätkab tiirutust
ammu sissetöötatud skeemil.

On ju Sünd ja Surm - kumbki piiritulp,
nende vahel on elu ise:
ikka langus ja tõus kombineeritult,
lahusolekus, kohtumised...

Aina kordustest elame. Kordame
vahel isegi poosis ja toonis
mõnda teist, ja suletud ring on me tee
lassotaoline liikumisjoonis.

Vahel kõrgeimaks unelmaks - juhtub ka nii -
on teha, mis keegi on teinud...
Mina tahaksin nagu Saint-Exupéry
lihtsalt naasmata jääda lennult.

Nii et valusas ootuses kõrtena
naised väriseks Dnepri kaldal
ja ahastav aerodroom laotaks ka
pihud halja laotuse alla,

nii et telegraaf just nagu katel keeks,
teletaip ahmiks märke maailmast
ja planeedi karm kurbus pisaraveeks
kondenseeruks lokaatori silmas.

...Ja kui keegi siis küsib, et kuhu ta sai
või mis tööle ta nüüd on läinud, -
et mu sõber siis lihtsalt vastaks vaid:
"Ta ei ole veel... tagasi lennult."
/"Literaturna Ukraina" 1964. 75/

"Разговор с глобусом". Стихи украинских поэтов. Перевод с украинского.